Jaago talu veebikool: lase jõulud tuppa!


Meie majas on mäletamata aegadest olnud komme jõulutunnet ise teha. Ausalt öeldes ei tule nagu pähegi, et see peaks kuskilt väljastpoolt saabuma, kellegi või millegi teise abil või punnitusel. Äraleierdatud mõte (lihtsad tõed paraku sellised ongi), aga jõulutunne saabub ikkagi Sinu enda seest ja selle iga-aastane valmistegemine on igaühe enda kättevõtmise asi.


Mõnel on selleks kindel ja sissetallatud rada ja rituaalid, teine eksperimenteerib üha uute nippidega. Isetehtud jõulud ja jõulutunne võivad vabalt olla nagu see pildil olev moosipiparkoogikuusk (mille tegemisõpetuse leiad postituse lõpust ;)): natuke löntis ja lääbakil, aga see-eest täitsa oma ja ehe. Usun päriselt, et parimad muinasjutud sünnivad siis, kui lood neid ise.
Selge see, et päris heast peast ja kohe ühtäkki muidugi ükski asi ei tule, isegi jõulud ja Tunne mitte. Nii algabki jõuluaeg Jaagol varakult, esialgu ainult mõtete veeretamise vormis, hiljemalt jõuluootusaja alguseks aga kindlasti ka päris tegude ja toimetustena. Olen suur pühadesõber ning võtan kindlasti enne jõulu sisse kõik klassikalised asendid, nagu piparkookide küpsetamine, kinkide meisterdamine, kuuse toomine ja kaartide saatmine. Aga jõuluaeg  a l g a b  meil ikkagi pühadekaunistustega. Võib-olla on see miski, mille olen lapsepõlvest kaasa saanud, sest nääri- ja jõuluootusaeg on meil tänu mu vanematele olnud alati unustamatult muinasjutuline. Seejuures mitte niivõrd kulukalt, kui nutikalt, sest kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguseaja kitsavõitu olud just laristada ei lubanud. Ühtlasi on viimane asjaolu kujundanud minusse veendumuse, et rikkalikud kulutused ei taga veel õhku-ahmima-panevat tulemust, pigem annab resultaadi ettevõtmisse investeeritud  a e g.



Mulle meeldib, et pühadekaunistuste trendidest neil päevil nii väga enam ei räägitagi. Tobe ju, kui peaksid oma aastate jooksul kogunenud ja kogutud jõuluehtereliikviad välja vahetama või kappi peitma vaid seetõttu, et "selleaastased jõulumoed soosivad musta sametit ja läikivat lillat". Küll hindan kõrgelt soovitust hoida oma kaunistustes ühtset joont, mitte segada kõikvõimalikke ja kohati vastandlikke stiile läbisegi. Kui oled otsustanud, et Sulle meeldib punavalge klassikaline jõul või naturaalmaterjalidest metsamuinasjutt, siis sel aastal nii teegi! Ära proovi kompotti eksootiliste loomade või barokse suurejoonelisusega vürtsitada, tõenäoliselt mõjub lõpptulemus lihtsalt segadusena. Üht motiivi toast tuppa viies on lihtne ka jõulumeeleolu "paljundada"- kui pere ühise aja veetmise paigas on kesksel kohal suurejoonelisem kaunistus või dekoratsioon, loob vannitoas jõulutunde ka sellest kõigile nähtavast eeposest oksakese või jupikese näppamine ja üles seadmine. Nii tegin mina näiteks sel aastal kõigisse tubadesse meie söögilaua kohal rippuvast kopsakast jõulutuledes viinapuukroonist "lahjenduse"- riputasin sobivasse kohta vaid paarist metsviinapuuväädist põimitud kaunistuse, mille külge seadsin tulukesed.
Meie pere selleaastased jõulud on puidused, valged ja hallid, natuke sädelevad ja tiba tahvlivärvised ka. Jagan heal meelel, kuidas kõik aset leidis ja loodan, et allolev on inspiratsiooniks ja innustuseks ning et lubate ka omale jõulud tuppa ja Tunde südamesse ;)




Rikkalik jõululühter söögilaua kohal...
...on punutud metsviinapuuväätidest. Ärautlemata tänuväärt materjal, ausõna! Esteks sellepärast, et kui juba kasvab, siis laia joonega ja rikkalikult, seega on puuomanikelt tavaliselt rüüstamiseks lihtne luba nõutada. Teiseks on tegu väga paindliku materjaliga, nii otsese kui ülekantud tähenduses. Kuni külmakraade pole, paindub viinapuu nagu vana mees (ok, see metafoorina küll ei kõlba, aga saite ju aru küll). Ja siis on ta veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pikkade väätidega, et lausa lust on sellest midagi teha, saab ikka kohe mitu tiiru ühekorraga. Kõigele lisaks on need vitsad mõnusalt sinka-sonka-loomulised, väikeste krussikestega siin-seal. Kui metsviinapuu olemas ja isu midagi teha ka, aga aeg pole veel käes, siis varu materjal varakult, topi kilekotti ja vii näiteks jahedasse keldrisse hoiule. Siis on hea jõuluajal võtta, just nagu kõrvitsahoidist või pohlamoosi. Mina olen metsviinapuust teinud lisaks lauakaunistustele pärgi ja pärjaaluseid ning mässinud seda ümber trepikäsipuu, küünlalühtrite ja kardinapuude.
Seekordse ettevõtmise kandvaks jõuks on kasekaigastest alus, mis on kitsaks neljast jupist koosnevaks ristkülikuks seotud lihtsalt nööriga. Kaasik on meil omal aia taga olemas, aga kui Sul juhtumisi pole, siis ajab asja ära kasvõi harjavartest konstruktsioon. Küllap sa juba midagi leiad ;)
Riputa konstrulle lakke (mina keerasin puitlakke pisikesed konksud, riputasin nende otsa ühepikkused nöörist pikad "silmused" ja suskasin lühikesed kasekaikad silmusesse) ning sea tasakaalu. Võta võimalikult pikk metsviinapuuväät ja asu konstruktsiooni ümber põimeid looma. Kui otsa saab, võta järgmine ja nii senikaua, kuni tulemus meenutab geomeetrilist (ikkagi nelinurkne põhiplaan, onju!) kanapesa. Siis lisa LED-lambikesed ja torka ots seina. Et valgust võimendada, riputasin seinale ümmarguse peegli (Uuskasutuskeskus, 3 eurot!) ja seadsin lauale hulga küünlaid. soovi korral või kaunistuse spreivärviga valgeks värvida- jälle hulga helgem või lumesem. Ja metsviinapuu võib asendada ka kuuseokste, männi, kont- või sarapuuga- saad hoopis teistsuguse tulemuse.


 Seinaava kaunistus...
...kordab "kesktükki" (otsetõlge inglisekeelsest ülikasulikust sõnast centerpiece, millele kahjuks sama head eestikeelset vastet ei suutnud ma naksupealt tekitada), lihtsalt tiba lahjemalt, et üleliia tähelepanu endale ei krabaks. Meil on telekatoa ja söögitoa vahel mõtteline piir, endine sein, mida küll enam ei ole, aga mis moodustab leso kohale justkui akna. Et leso peal istume, lesime, lebame, lösutame, ... väga tihti, aga otsest edasi-tagasi-tilbendamist ava kaudu ei toimu, on see just nagu loodud hooajaliste kausnistuste kohaks. Raamisin lesoava samuti metsviinapuuväätidega. Kaunistus püsib üleval talasse keeratud konksude abil, millele on nööriga seotud esimene, enam-vähem horisontaalselt kulgev väät. Ülejäänud on põimitud-riputatud-seatud esimese külge ja lõpuks ponitud kokku LED-tuledega. Armastan selles soojas nukas käsitööd teha ja raamatuid lugeda ning tunnen end seejuures äraütlemata jõuluselt.


Lauale...
... tõin virna viilutatud kaske. Esimest korda lõi kasevälimusega jõulukraam laineid juba hea mitu aastat tagasi, aga mind, nagu öeldud, moodsus otseselt ei huvitagi. Valge kasetüvi sobib me selleaastaste jõuludega nagu valatult, seega, mis muud, kui saag selga ja kaasikusse!


Tüve saab jupitada mitut moodi. Juba Jaago suvelaagris valmistasime paarikümne sentimeetri kõrgustest pakkudest teeküünlaaluseid. Paras pakuke tuleb valmis saagida, trelli ja freesiga auk ülalt sisse vuristada (freesi läbimõõt peaks teeküünla läbimõõdust tiba suurem olema), peitli ja haamriga üleliigne puit välja uuristada, augu põhja turvalisuse huvides liiva või sõelmeid puistata ning ongi valmis! Teiseks lasin Muskal natuke suurema läbimõõduga pakkudest nii kolme-neljasentimeetrised viilud lõigata. Viilude allküljele puurisin kolm auku ning tagusin sinna sisse sobiva mõõduga puittüüblid. Tüüblite ots jäi august paar sentimeetrit välja. See tõstab muidu üsna totsaka olemisega kaseketta lauapinnast justjust parasjagu kõrgemale, et oluliselt elegantsema kandiku või vaagna roll välja kanda. Sellisele rustikaalse loomuga alusele sobib seada suupisteid või küünlaid (turvalises klaasis või alusel!).





Kodukontori kaunistamiseks...
...asendasin oma tavalise rikkalikult koormatud korktahvli ajutiselt jõulutahvliga. Vanas valgeks värvitud raamis tahvel oli mul juba mõnda aega olemas, vajas vaid jõulust sõnumit. Kirjutasin mõttelise kuusekolmnurga sisse rohelise kriidiga pühadesoovi, vormistamiseks vehkisin ajutiselt sisse laste värvilise kriidikarbi. Kui Sa ei viitsi tahvliga jamada, võid paberipoest vabalt musta mati kartongilehe ja kriidipliiatsi soetada. Paber raami ja kriidipliiatsiga tekst peale, väga tahveljas näeb välja!


Lekkivasse piimamannergusse sai salapurgi kaasabil seatud sisse vaas, mille varustasime väikeste kuuskede, hõbedaste jõulukuulikeste ja patareitoitel LED-lampidega (elagu IKEA, juhuu!). Tegelikult ei tahaks selliseid kuusetitasid üldse üles võtta ja tuppa tuua, aga oma ema-tütre-lasteaiapopipäeval metsas käies avastasime Miia ja Villemiga, et metsaservas on harvenduse tulemusel kuusebeebisid sõna otseses mõttes jalaga segada. Krahmasime siis portsu kaasa ja panime kohe vaasi, väga hästi püsivad haljad. Kuldne kopsakas jõulukuul on tegelikult šokolaadikarp

Tekstiilidest ja patjadest...
... kaevasin välja need, mis meie selleaastaste kaunistustega hästi klapiks. Seega hallid ja valged, kihtide ja pinnafaktuuride huvides siledad ja karvased, pitsilised ja kämbuliselt kootud. Näiteks üheks mõnusaks pepualuseks sai tädi poolt sekkarist päästetud ülipehme pika karvaga karakulkasukas. Tõmbasin ripendavad käised sissepoole ja laotasin kasuka pingile, rohkemat polnudki vaja.

Piparkoogikuusk...
...on meie pere klassika. Väiksest peale oleme piparkookide sisse küpsetanud paksu vürtsikat vaarikamoosi. Taigent kulub kaks korda rohkem (pluss see, mis toorest peast ära süüakse), aga tulemus on tavalisest piparkoogist (khm, sõltumatu labori uuringu kohaselt) vähemalt viis korda parem. Äärtest krõbe, seest mure, täidetud karamelliseks mutunud vaarikamoosiga, mmmmmm...
Tegu ise on väga lihtne, nagu ma ka oma raamatus  "Õnnelikud päevad Jaago talus" olen kirjutanud. Kaks pontsakama vormiga- ketas, täheke, süda või muu, no et pinda ka oleks, kuhu moosi laotada- piparkooki taignast välja lõigata. üks küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile põhjaks, helde moositörts peale ja teine kujund kaaneks peale. Servad tuleb kinni näppida, et moos ära ei põgeneks, plaat kooke täis vorpida ja ahjus valmis küpsetada. Ülihead kuumalt, külma piimaga, külmalt, kuuma kakaoga, paljalt, eee... riides, you name it! Kui ei viitsi näppida, siis on sama maitseelamus kõige lihtsam korraldada nõnda, et lõikad taignast vormiga ümmargused kettad, vajutad silikoonist muffinivormi põhja, nii et tekib korvike, täidad selle moosiga ja paned peale taignast tähekese. Välja näeb umbes nii, nagu inglased oma jõuluaegseid mince pie`sid teevad. Ka väga maitsev. Sel aastal ladusime meie aga esimesest suuremast laarist lastega hoopis moosikuuse kokku. Imekombel jõudsin enne ära pildistada, kui kuusk ribadeks tõmmati ja kõhtu kadus.

Mõnusat jõuluaega ja jõulude tegemist!




Kommentaarid

  1. Oh kuidas ma kahetsesin terve selle postituse vältel, et miks ma küll kevadel nutu ja valuga selle viinapuutaime ära hävitama pidin :) Väga lahe mõte teha sellest selliseid kaunistusi kohe terve kodu täis!

    VastaKustuta
  2. Lahe, lihtsalt nii mõnus ja lahe.

    VastaKustuta

Postita kommentaar